Esimene ekspeditsioon lõunapoolusele

Esimene ekspeditsioon lõunapoolusele

Esimene ekspeditsioon lõunapoolusele

Esimene ekspeditsioon lõunapoolusele

Polaaralad EL 2011/12

Esimesena lõunapoolusel

Tänavu 14. detsembril möödus 100 aastat päevast, mil Roald Amundsen koos Olav Bjålandi, Helmer Hansseni, Sverre Hasseli ja Oscar Wistingiga jõudis esimesena lõunapoolusele. 

Tänapäevani on ühtelugu ilmunud artikleid ja raamatuid, mis käsitlevad Roald Amundseni ja Robert Scotti elu ning nende võidujooksu lõunapoolusele. Nad olid lõunanaba poole teel ühel ajal, ent õnn ja edu saatis Amundseni. Scott jõudis poolusele temast viis nädalat hiljem ja tagasiteel kahjuks hukkus koos meeskonnaga. 

Vähesed autorid on Norra rahvusraamatukogust üles otsinud ja lugenud Amundseni päevikuid: need on norra keeles ja raskesti loetavas käekirjas. Siinne kirjutis põhinebki suuresti lõunapooluse ekspeditsiooni päevikutel: need avaldati esimest korda inglise keeles alles möödunud aastal . 

Unistus polaaruurija elust. Roald Amundsen (16. juuli 1872 – 18. juuni 1928) sündis Norra laevaomanike ja kaptenite peres Borges Fredrikstadi lähedal. Kuigi ema püüdis teda merest eemale hoida ja keelitas arstiametit õppima, inspireerisid Roaldi juba poisieast alates Franklini Loodeväila- ja Fridtjof Nanseni Gröönimaa-ekspeditsioon. Roald unistas polaaruurija elust. Seepärast karastas ta oma algul nõrgavõitu tervist, näiteks magas lahtise akna all ja sooritas koos venna Leoniga eluohtliku talveretke Hardangervidda mägiplatool.

Ema surma järel lahkus Roald 1892. aastal Oslo (toona Kristiania) ülikooli arstiteaduskonnast ning alustas elu merel, olles paljudel laevadel madrus ja tüürimees. Hülgepüügilaevadel töötades oli tal hea võimalus tutvuda Arktika jääoludega. Esimese tüürimehe ja ekspeditsiooniülema asetäitjana sai Roald Belgica jäätriivil Antarktikas 1897–1898 hulgaliselt kasulikke õppetunde: näiteks õppis vältima skorbuuti, toitudes mereloomade värskest lihast. 

Amundsen juhtis 1903–1906 hülgepüügilaeval Gjǿa ajaloo esimest õnnestunud Loodeväila-ekspeditsiooni. Kanada-Arktika saarestiku kaudu oli juba neli sajandit järjepanu püütud leida mereteed Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani, ent edutult. Seepärast tegi Amundsen põhjalikku eeltööd: ta uuris detailselt eelmiste Loodeväila-ürituste kirjeldusi, märkis üles vead ja valearvestused. 

Nendele toetudes koostas ta sootuks teistsuguse kava, kus kõik oli peensusteni läbi mõeldud. Oma ekspeditsiooniks vajas ta väikest madala süvisega laeva, meeskond pidi olema väike ja koosnema visadest, kõigeks valmis liikmetest; kaasa tuli võtta korralik toiduvaru, millest pidi jaguma mitmeks aastaks. 

Jääolud sundisid Roaldit ja tema kuut kaaslast veetma kaks talve Kuningas Williami saarel. Ekspeditsioonil tegi ta süstemaatiliselt magnetilisi mõõtmisi ning määras kindlaks nihkunud magnetpooluse uue asukoha Somerseti saarel. Netsiliki inuittidelt sai Roald uusi kogemusi, kuidas arktilistes oludes ellu jääda. Näiteks õpetati talle kelgukoerte kasutamist, raskete villaste riiete asemel soovitati aga kanda loomanahkadest riideid. Toona ei teadnud Amundsen, et tegelikult valmistas ta end iga päev ette lõunapoolusele jõudmiseks.

Lõunapooluse kaudu põhjapoolusele. Loodeväila läbimine tugevdas Roald Amundseni autoriteeti. Pälvinud Norras ja mujalgi suurt tunnustust, valmistus ta täitma oma elu peaeesmärki: uurida arktilist basseini ja ühtlasi jõuda esimesena põhjapoolusele. Fridtjof Nansen lubas talle selleks oma laeva Fram. Jäätriiv üle pooluse pidi algama Tðuktði merest ning ekspeditsioon kestma seitse aastat. 

Raha kogunes selleks retkeks siiski visalt. Aastal 1909 tõmbusid sponsorite ja parlamendi rahakotirauad päris koomale, sest tulid uudised Frederick Cooki jõudmisest põhjapoolusele 1908. aasta aprillis ning Robert Peary’i samast saavutusest 1909. aastal. 

Amundsenile oli selge, et kogu vajalikku raha ei saagi kokku. Sellises olukorras otsustas ta teha täispöörde: siirduda hoopis lõunapoolusele. 

Saladuses hoitud plaanist teadsid ainult vend Leon ja Frami kapten Thorvald Nilsen. 1910. aasta 7. juunil lahkus Fram Bundefjordist, Amundseni kodumaja juurest. Teekond Beringi väina pidi kulgema ümber Hoorni neeme. Madeiral sai üllatunud meeskond teada uue reisisihi, kuid keegi ei soovinud pakutud laevareisi Oslosse (toona Kristiania). Juhti usaldati täielikult.

Madeiralt saatis Amundsen vend Leoniga vabandus- ja selgituskirja Fridtjof Nansenile ja telegrammi samuti Antarktikasse siirduvale Robert Scottile: „Lubage teile teatada: lähen lõunasse. Amundsen.”